KREEKA

Kreeka saartel on säilinud möödunud aegade võluvat hõngu, mida tänapäeva pealiskaudne ja kiire elurütm ei ole suutnud hävitada.

 

KARISMAATILINE KREETA
 
Kreeta on mitmes mõttes kõige-kõige-kõige: see on kõige rikkama ajalooga Kreeka saar, kõige suurem Kreeka saar ja kõige populaarsem Kreeka saar puhkusekohana.
Kreeta saarega on seotud paljud Vana-Kreeka müüdid ja legendid, mis on ajalooga nii tihedalt läbi põimunud, et tõde ja väljamõeldist on juba raske eristada. Kreeta on Zeusi sünnimaa, sellel saarel lõi kuningas Minos oma võimsa impeeriumi, siin elas ja lõi oma kuulsad meistritööd Daidalos, mõned uurijad on pidanud Kreetat isegi kuulsa Atlantise jäänukiks.
Saarel on säilmeid Minose kultuurist, monumente Türgi ja Veneetsia ajastust ja enam kui 600 Bütsantsi kirikut. Egiptuse- ja idamõjuline Minose pronksiaja kultuur oli siin haripunktis umbes 1500 aastat eKr, vahetult enne Santorini hävitavat vulkaanipurset, kreeklaste hilisema saarele tungimisega ja vallutustega hävis Minose kultuur, aastal 67 eKr liideti Kreeta Rooma impeeriumiga.
Bütsantsi võimu ajal asusid saarele slaavlased, armeenlased ja Anatoolia kreeklased, pärast neljandat ristisõda 1204.a valitsesid saart veneetslased, tekkis elujõuline Kreeta-Veneetsia kultuur, millest annavad põgusa mulje El Grecona tuntud kreeka kunstniku Domenikos Theotokopulose tööd.
Osmanite impeerium vallutas aastal 1522, pärast 22 aastat kestnud piiramist pealinna Iraklioni, türklaste vastased ülestõusud toimusid saarel aastail 1770, 1821 ja 1896. Kreekaga liideti saar aastal 1913.
Kreetat iseloomustab lisaks dramaatilisele ajaloole ka dramaatiline, majesteetlik loodus. Pika ja kitsa saare jagab kaheks ida-lääne suunaline Lefka Ori mäestik, põhjarannik on Kreeta kuurortparadiis, lõunarannik seevastu märksa vähem välja arendatud ja rahulikum. Kreeta kõrged mäed ulatuvad lõunas kohati mereni välja ja tänini puudub piki lõunarannikut kulgev ja selseid külasid ühendav tee. Leidub külasid, kuhu ka praegu pääseb vaid meritsi. Lõunarannikule sõitmine on päeva nõudev ettevõtmine – lõunasse viivad kitsad mägiteed kulgevad lõppematute serpentiinidena järskudel mäenõlvadel ja tegelikud vahemaad on seetõttu kordi pikemad. See teeb omapäraseks rendiautoga saarel tiirutamise – pea võimatu on teha ringreisi, pigem tuleb ette võtta mitmeid üksikuid väljasõite.
Mägiteed on kitsad, käänulised ja kõhu alt õõnsaks võtvad – kohalikud kihutavad neil surmapõlglikult ja lehvitavad süüdimatult teie sõidurajal teile kurvis vastu sõites. Mitte kõigil neil ei ole hästi läinud, tillukeses mälestuskabelid teeservadel märgivad kohti, kus mõne kohaliku Nikose või Panose sõiduoskus on teeoludele alla jäänud. Kui sõit lõunarannikule võhmale võtab ja kosutust nõuab, saab üürida mõnest võõrastemajast soodsa hinnaga romantilise toa ja veeta unustamatu õhtu rahus ja vaikuses.
 
Geograafiliselt ja maastikuliselt võib saare tinglikult jagada kolmeks eri-ilmeliseks regiooniks.
 
Ida-Kreeta on saare kõige kuivem osa, siin kasvatatakse mõnevõrra oliive, Thripti mäestiku alad (kõrgeim tipp 1500 m) on metsikud ja väheasustatud.
Piirkonna kuurortpiirkonnaks on Mirambello laht ja Agios Nikolaos, ülejäänud alad on hotelli-ja kinnisvaraarendajate tegevusest esialgu veel puutumata.
 
Kesk-Kreeta on kõige enam ohverdanud puhkuseturismile – kogu rannik on täis uusi kuurorte, mis ajalooliste kalurikülade ilme tundmatuseni ära muutnud on. Pool kogu saare hotellide voodikohtadest asub just siin. Siina asub ka saare pealinn ja tähtsaim tööstuskeskus Iraklion, mille lennujaama kaudu saabub saarele lõviosa päikesekummardajaid. Mägistel nõlvadel kasvatatakse viinamarju, viljakas Messara tasandik Kesk-Kreeta lõunaosas on oluline põllumajanduskeskus.
 
Lääne-Kreeta on saare kõige rohelisem ja mägisem regioon, kuurordid on rajatud mägede ja mere vahele jäävatele romantilistele tasandikele. Lõunas ulatuvad mäed kohati mereni, siin on kõrged kaljurannad, mida lõhestavad maalilised kurud. Neis kuulsaim on Euroopa pikim kuru Samaaria, mis tasub kindlasti külastamist. Lääne-Kreetal on saare kauneimad rannad, piirkonnas kasvatatakse oliive ja tsitrusvilju.

 

KORFU

Reisid Korfule toimuvad sel hooajal igal neljapäeval ajavahemikus 17 juuni kuni 23 september. Lende opereerib Eesti rahvuslik lennukompanii Estonian Air. Pakume hea valiku 2*-5* hotelle saare idarannikul nii põhja kui lõuna pool Korfu linna, samuti mõned hotellid saare laial liivasel läänerannikul.
Lisaks ekskursiooniprogramm, mille käigus on võimalik külastada Albaaniat!
Korfu on Joonia saarestiku põhjapoolsemaid saari. Joonia saared palistavad põhja-lõunasuunalise reana Kreeka läänerannikut. Joonia saared meenutavad maastikult pigem  Itaaliat – siin sajab talvel oluliselt rohkem kui Egeuse mere saartel, saared on rohelised ja lopsaka loodusega. Kreekas on pea iga kivi seotud legendi või müüdiga, ka Korfu pole selles suhtes erand - siin on mehetegusid teinud Odüsseus, Homeros, Herakles, Jason ja argonaudid. Korfut ümbritsevad väikesed satelliitsaared, kuhu tehakse toredaid päevaseid väljasõite. Näiteks Ereikouse, Othoni ja Matharaki põhjas ja loodes ning Paxos ja Anti-Paxos kagus.
592 km2 suurune saar on üks Kreeka suuremaid. Kui sõita kaugemale Korfu linna ümbritsevatest populaarsetest randadest, võib leida üles saare autentse, kordumatu võlu.
Korfu linnast põhja pool umbes pooletunnise sõidu kaugusel on Mount Pantokratori mäejalam. Rannik on sopiline ja kaljune, palju on kauneid türkiissinise veega lahesoppe. Siin on Korfu kõige lähemal mandrile. Mitte aga Kreekale, nagu arvata võiks, vaid Albaaniale. Vahemaa on vähem kui 2 kilomeetrit. Siinsamas rannikul, Kalamis, elas enne Teist maailmasõda populaarne inglise kirjanik Lawrence Durrell, kes on oma elu saarel jäädvustanud mitmetes romaanides ja reisikirjades. Eestlastele on tuttavam tema vend Gerald Durrell, kelle Korfu-elamustest kirjutatud soe ja humoorikas raamat „Minu pere ja muud loomad“ on mitu korda välja antud. Maasikaroosa Maja on Korful täiesti olemas!!!
Sisemaal elab Korfu sajanditevanuses rütmis. Oliivi- ja küpressisalude vahele viljakatesse orgudesse peitunud külakestes on ikka veel populaarseimaks transpordivahendiks eesel. Oliivid, mis saarele toodi 17. sajandil veneetslaste poolt, on turismi järel saareelanike olulisim sissetulekuallikas. Oliivipuude rohkus – neid on väidetavalt 2-3 miljonit -  on üks Korfu erijooni.